Pildid.

Reginaga pargis.

Miniatuuride ja kinodekoratsioonide muuseumis.

Minu lemmikminiatuur.

Rahapesuruumid.

Meistrimehe tööruumid. Need ruumid on siiski kõik õiges suuruses, mitte miniatuurid.

Kõiki neid pilte vaadake kindlasti täissuuruses (emme, vajuta pildi peale ja siis ta tuleb suurelt lahti)!

19. aprill '10

Kuna väljas on nii palav, et peale veidi aega on võimatu rohkem väljas olla ilma päikesepistet saamata ja me Reginaga tšillime praegu toas ja teine loeb „Minu Eestit“, siis ta soovitas mul lõpuks oma blogi kirjutada. Ja mõeldes Merlinile, siis lõpuks vedasin kokku oma viitsimise.

Alustan siis esimesest päevast, millest ma kirjutanud pole. Üleeelmisel esmaspäeval (5. aprill) käisime ema ja isaga Mont Blanc'i vaatamas. Hommikul hakkasime mingi enne 6-te sõitma ja jõudsime normaalsel ajal sinna. Siis ostsime piletid ära, käisime söömas ja läksime tõstuki järjekorda. Tõusime lõppude lõpuks 3842 meetri kõrgusele (Aiguille du Midi), mis on siis mäetipp otse Mont Blanc'i vastas. Ilmaga vedas meil TOHUTULT. Taevas polnud peaaegu ühtegi pilve (okei, meist allpool oli mingeid) ja päike säras täiest jõust ja ma ei tea, sellega vedas tõesti. Tegime pilte ja imetlesime ja ma nautisin -18 C külmust. Seal oli ikka päris mõnusalt krõbedalt külm. Lõpuks oli külmast tõesti külm juba ja läksime mõnusat kuuma šokolaadi nautima. Siis oligi juba märkamatult 4-5 saanud, võtsime tõstuki alla tagasi (mul kõrvad ikka peavad kõikide kõrgustega kõvasti harjuma) ja jalutasime selles väikeses linnakeses ja värki. Lõpuks hakkasime koju tagasi sõitma ja jõudsime nii 9-ks vist tagasi. Võib-olla hiljem. Ei mäleta seda. Aga seda mäletan, et ma enne õhtusööki lihtsalt naersin pisarates. Ma pole vist kunagi Prantsusmaal niimoodi enne naernud. Tegelikult mingit erilist nalja polnudki, lihtsalt ema oli nii kohmakas ja rääkis nii imelikku juttu, et ajas lihtsalt südamest naerma. Aga ta ise naeris ka täiega, nii et see polnud selline imelik, emps, ära muretse.

Aa, ja siis enne koju jõudmist käisime ostsime kuskilt pisikesese Prantsuse veinitootja käest veini ema sünnipäevaks. Tegelikult see ei olnud vein vaid see oli veini ja šampuse mingi segu aga see oli konkreetselt üks parimaid asju, mida ma joonud olen.

Siis tagasi kooli, viimane nädal möödus suhteliselt tavaliselt. Nagu ikka. Neljapäeval oli tore, ainult 1-ks vene keele tunniks kooli. Reedel üheks prantsuse keele tunniks. Tunde on meeletult, eks? Siis tulin koju, pakkisin oma asjad. Lõunast läksin klassiga kinno. Noi the Albino't käisime vaatamas. Päris omamoodi oli teine.

Siis peale kino ruttu bussiga koju ja kohe oli Šveitsi poole minek. Sõitsime ja läksime otse ühele kontserdile – Fribourgi kantoni noored muusikud vms. Suht teistsugune ja huvitav oli kuulata. Seal oli üks Hispaania poiss ka solistiks. Pärast kontserdit rääkisime ema õega-õemehega-lastega juttu (kuna üks poegadest mängis ka seal) ja siis kõik need tüdrukud olid sellesse Hispaania poissi ära armunud. Ema mingi, noo, et kuidas sulle siis ta meeldis. Ja kui ma seletasin, et mulle väga ei lähe peale kõik Hispaania/Ladina-Ameerika/Aafrika/jne poisid, siis tal oli naeru ja küsimusi päris palju. Nüüd ta eeldab, et ma kunagi satun mingi heleblondi Norra poisiga kokku, kes elab kuskil Põhja-Jäämere ääres. Siis laupäeval tähistasime ema sünnipäeva kogu ta perega Šveitsis. Nägin kõik ta 8 õde-venda ära, rääkisin juttu ja hästi tore oli. Rohkem nagu väga midagi polegi. Pühapäeval käisime võtsime Kaisa peale ja Prantsusmaa poole teele. Esmaspäeval saime ühe Tai poisiga ka kokku, kes tegelikult elab Põhja-Prantsusmaal ja kes kupatati vaheajaks minu YFU tugiisiku juurde ja kes siis mulle helistas, et kas ma ei tahaks okupeerida seda Tai poissi ja talle Lyoni tutvustada ja nii. Olime siis Kaisaga nõus. Käisime Fourvière's ja siis ma jätsin nad kahakesi Lyoni peale, sest ma pidin minema mingil määral enda prantsuse keele kursusele. Leppisime siis pärast poole 4-ks Bellecour'il kohtumise kokku. Läksin sinna, nägin hoopis enda klassist ühte tüdrukut ja ta sõpra, rääkisin juttu nendega ja lõpuks ilmusid Kaisa ja Tai poiss ka välja. Sorry, ma tõesti ei mäleta ta nime, nii et peate Tai poisiga leppima. Pärast rohkem nagu väga polnudki midagi. Käisime Lyoni Kaunite Kunstide Muuseumis ja siis suht oligi kõik. Tulime koju ja sõime õhust.

Teisipäeval näitasin Kaisale Lyoni ja värki. Ma täpselt küll ei mäleta, mis me tegime. Ainult neid poisse mäletan sealt „So Good“-i eest, kellega ma rääkima hakkasime ja pilte tegime ja värki. Pärast ma läksin kursusele ja Kaisa käis kinos samal ajal. Kolmapäeval käisime niisama poodides ja linnas ja siis päeval Kaisa õpetas mind gaasipliiti lõpuks kasutama. Päev möödus rahulikult ja siis õhtul läksime Lyoni avastama pimedas. Ma ikka südamest jumaldan seda linna. Meeletult ilus koht. Lisaks siin on nii lihtne alustada vestlust inimestega. Ma ei tea, Kaisaga on plaanid ikka ülikooli saabuda siia.

Neljapäeval pidi Kaisa juba tagasi minema. Hommikul käis ta mu emaga veel rongijaamas (vist?) pileteid vahetamas ja siis lõunal võttis ta lõpuks ikkagi rongi, sest siin on jälle streik ja rongid ei sõida. Pariis-Lyon muidugi on okei, aga see on ka ainuke liin, kus on kindel, et rong läheb. Pole hullu. Siis õhtul jälle kursus ja reedel lasin lebo. Tegin kõiki oma asju, mida ma polnud peaaegu 2 nädalat teinud – koristasin, õppisin, jne. Aa, ja reede õhtul saabus see sama Tai poiss meie juurde õhtusöögile. Ma isegi ei tea miks ja kuidas, aga lõpuks ta oli siin. Ma nägin mingi ühte osa vanemate Tai reisi pildist, sest nad arvasid, et see poiss kindlasti tahaks näha oma kodumaa pilte ja värki. Õhtu möödus hästi, teistmoodi aga hästi. Kuigi tegelikult Lucy kutsus mind hoopis välja aga ma ei saanud minna. Pole hullu, nv-sid jagub veel.

Mis siis veel? Nüüd on Regina siin. Täna hommikul jõudis. Vaeseke pidi kell 6 Pariisi Gare de Lyon'ist TGV võtma. Ma läksin kella 8-ks siis Perrache'le vastu talle. Tulime minu juurde tagasi, sõime hommikust ja läksime külastasime esimesed must-go-places Lyonis. Lõunal saabusime koju söömas, tegime siesta ja nüüd otsustasime, et ei lähe linna vms, et võtame rahulikult. Läksime siis rõdule päikest nautima. Ja siis kuue ajal kiskus nii soojaks, et evakueerisime tuppa, sest ei suutnud enam rõdul olla. Nojah, ma juba ootan suve siin, tahaks näha, mis must saab.

Nüüd on kell pmst seitse. Kohe varsti õhtusöök. See saab imelik olema. Ema läks täna Pariisi regiooni. Me oleme Regina ja isaga kolmekesi kodus. Ega rohkem polegi midagi. Kirjutasin nüüd jälle kõik viimase aja asjad ära läbi raskuste. Ega 2 nädala tagused asjad nii lihtsalt meelde ei tule.

Suisse.

Je suis partie à la Suisse! À dimanche! Bis.

"Euroopa katusel!"

Mont Blanc "alt" siis, pildi tegemise hetkel oli kõrgust ainult nii 1030.

Station.

Kaart.

Tõstuk.

La météo.

Vahepeatusest 2. tõus.

Mõni laskus sealt jalgsi, mõni ka suuskadel - umbes poole tee peal alla siis.

Tšill.

Siin oli altituudi juba enamvähem 3800-midagi.

Mont Blanc oma täies hiilguses siis - see keskel ja kõige kaugemal asetsev tipp.

Milline vaade.

Dima jõudis ka ikka kohale.

Veel Mont Blanc.

Ajalugu.

Mõningad üksikud pildid Chamonix Mont-Blanc'ist (linn, mis Mont-Blanc'i jalamil asub).

Iga restorani/baari kõrval pmst oli olemas.

See on lemmikpilt ilmselt kogu päevast.

:)

Midagi läks õitsema vist.

Ma ei tea, Elisa, näeb jaa päris jänese moodi teine välja... Ega vist pole kutsudele mõeldud koht. :D

!

Ma olen täielik jobu. Ma täiesti unustasin eile kirjutada, et ma sain Merliniga ka laupäeval Pariisis kokku ja kuigi me väga kaua koos ei saanud aega veeta, siis vähemalt see oli midagigi.

Ja Merlin, ma üritan rohkem kirjutada. Aga nagu sa näed, ei vea väga hästi välja. Aitäh veel kord! :)

NB: Ma re-organiseerisin oma pilte, ja meenutasin, kuidas me Coma-s suvel käisime ja siis Äigrumäele läksime ja kuidas me, Kertu sinuga, öösel mööda Äigrumäe-Pirita teed tagasi sõitisime ja nautisime seda kerget suveööd mööda vilisemas.

2. aprill '10

Nii, ma viimaks lubasin endale, et ma võtan ennast kätte ja kirjutan ära oma blogi.

Mälul puudub kahjuks info selle kohta, mis enne nv-d Pariisis ja Elisa siiatulekut toimus, nii et sorry.

19. - 21. märts olin siis Pariisi regioonis. Reede õhtul hakkasime kodust sõitma ja siis käisime poolel teel söömas. Miks ma sellest räägin? Väga lihtsal põhjusel, sest kell 9 õhtul oli Pariisi-Lyoni vahelise kiirtee ääres sama soe, kui Eesti keskmisel suveõhtul. Ma ei tee nalja, tegelikult ka. Ma astusin autost välja plätude ja kleidiga pmst ja ma ei tahtnud jakki selga panna. Muidugi, ma olin ainuke meist 3-st, kes selline imelik on ja kui ma siis seletasin, et see on selline Harju keskmine suveõhtu, vaatasid mu vanemad mind väga imelikult ja ema hakkas tõsiselt kaaluma, kas ta üldse julgeb Eestit külastada, isegi suvel.

Laupäeval olin siis Pariisis, vahepeal sain Annika, Kadri, Allu (ma ei tea, kas ma võin sulle Allu öelda, aga mul on see Elisast külge jäänud, tee mulle mingi vahemärkus, kui ei sobi :D) ja Elisaga kokku. Käisime mäkis, teised sõid ja mul oli jäätist vaja, sest kuumus vaikselt killis juba mind. Seda ka samal nädalal varem Lyonis, kus ma mõtlesin, et suvel ma küll hästi vastu ei pea siin ilma veekoguta. Siis läksid nemad kõik Montmartre'sse ja ma olin üksi Pariisis edasi. Siis helistas Regina, saime kokku ja läksime nende hotelli. Hotellis valdas mind tõeline õnnetunne, sest ma sain Elisa käest (noh, õigemini Reginaga võtsime Elisa kohvrist) enda kohukesed, musta leiva, Eesti juustu, Helluse jogurtijoogid ja kõik muud asjad. Siis võtsin RER-i ja läksin koju (noh, mitte kojukoju aga Montigny koju) ja siis tähistasime Emilie ja James'i PACS'i. PACS (pacte civil de solidarité) on siis selline asi, et kui elukaaslased abielluda ei taha aga ostavad koos kodu jne, siis nad sõlmivad mingid paberid. See on põhimõtteliselt nagu abielu, ainult ilma valge kleidi, suure peo ja vähemate kohustustega.

Pühapäeval käisin veel korra Pariisis, sain Elisaga kokku, liikusime Montigny'sse, sõime ja hakkasime vaikselt Lyon'i liikuma. Enne sai Elisa veel mu hostvenda ja naist näha ja ühte õdedest nägi ta ka. Sorry, et siiski vanavanemate juurde ei jõudnud...

Tagasisõit oli magamine. See kord mul mitte nii väga, ma kuulasin muusikat ja imetlesin maastikku aga Elisa lasi ikka mõnuga, rasked ööd ju selja taga. :D

Esmaspäeval käisime Elisaga koos koolis – matas ja inkas. Nojah, nüüd sa nägid, Elisa, et see koolitase siin pole ikka väga midagi. Peale seda käisime korra Vieux Lyon'is, siis käisime kodus söömas ja pärast, käisime linnas. Elisa nägi Hotel de Ville ja Place des Terraux ja Opéra ja kõik muud tähtsad kohad ära. Pilte tegime kaaa, viimaksviimaksviimaks. Ja leidsime Elisa blogi jaoks ka materjali veidi. Pärast, ma ei mäletagi, mis me õhtul tegime.

Teisipäev möödus ilmselt kõige lahedamalt. Alustasime Fourvière'st, kust näeb kogu linna. Väike photoshoot vaateplatvormil ja enne seda käisime ikka kirikus ka sees ära, kuidagi ma pidin ju Elisat kultuurselt ka harima.
Peale seda läksime Stade de Gerland'i, kus käisime OL'i väljakul ja tšillisime niisama seal, kus väga vist olla ei tohiks. Elisa, seda ma jään küll ikka alatiseks mäletama.
Siis käisime poes, ostsime pikniku materjali ja läksime Parc de la Tête d'Or'i, kus panime enda asjad maha, rääkisime juttu, sõime kõike head ja paremat (seal hulgas ka korraliku karbitäie MAASIKAID šokolaadivahuga, nämmnäämmnäämmmmmm) ja võtsime päikest. Ei, ma ei tee nalja, ma ei kujuta ette palju õues sooja oli, korralikult ikka ja päike hakkas ka peale, õhtul olid õla peal maika jäljed isegi. Siis tuli geniaalne idee minna vesirattaga sõitma ja pärast tegime veel hunnikus pilte. Siis ma viisin Elisa Part-Dieu kaubanduskeskusesse ja ise läksin oma keelekursusele. Lõpuks, peale 8-t, saime Elisaga trammi peal kokku ja suundusime koju.

Kolmapäeval käisime Elisaga korraks linnas, teine ostsis kingitusi ja asju omale. Veel veidi pilte, siis tulime koju ja tšillisime niisama, leboaeg. Kella 19-ks läksime siis rongijaama ja Elisa läks TGV peale. Nii kahju oli, et sa ära läksid juba, aga noo, elan üle.

Neljapäeval oli jälle koolipäev, midagi pingelist ei juhtunud. Reedest ja nv-st suurt midagi rääkida pole. Vanemad käisid mõlemal õhtul mingitel oma kontserditel/missadel/jne, ma olin kodus/tegin oma asju.

See nädal möödus koolis rahulikult. Seda sain eile teada, et prantslaste jaoks on kogu meie Läänemeri ja Soome laht ja kõik muud osad kokku üks suur BALTI MERI, see pani mind väga imestama, aga noh, juhtub.

Siis eile oli kuidagi, ma ei tea, armas päev. SVT oli numps. Meil jäi mingi kodutöö teha aga kuna ma lahkun neljapäeviti varem koolist oma kursuse tõttu, siis ma ei teadnud, et midagi jäi teha. Õpetaja küsis siis mult, et kus mu leht on. Ma seletasin, et ma ei teanud ja blablabla. Ja siis ta ütles, et sellest pole hullu midagi. Ma naeratasin talle ja siis ma isegi ei tea miks, hakkasin naerma. Ja siis ta ütles, et ma olen ta kõige rõõmsam õpilane, kes tal kunagi olnud on. Ja siis ta seletas klassile, et tal on nii hea meel, et ma tema grupis käin, et iga kord, kui ma tundi lähen, läheb tal tuju heaks, sest ma olen lihtsalt nii rõõmsameelne, positiivne ja alati naeratav. Meganunnu lihtsalt tast selliseid asju öelda. Ja siis enne tundi, rääksime Théophile (see sama poiss, kes kitarri selles videos mängis), Raphaél'i ja Lou'ga juttu, ma isegi ei mäleta millest täpsemalt. Igatahes, jutt viis lõpuks selleni, et Théophile ütles, et ma olen ainuke inimene, keda ta teab, kelle vastu pole kellelgi midagi ja kes kõigiga hästi läbi saab ja kellega on alati nii tore rääkida. Ma hakkasin naerma ja vaidlesin vastu talle. Lõpuks leppisime kokku, et võib-olla Prantsusmaal aga Eestis vist mitte. Ma panin tähele, et viimasel ajal ma olen üldse klassiga just rohkem suhtlema hakanud, rohkem kui enne ja Jessie ja David'iga mitte nii väga enam. Noo, Jessie'ga siiski.

Ja mis veel. Aa, üks päev saabus mu teise semestri tunnistus siis. Ma ei tea, midagi väga erinevat esimesest polnud. Hinnati matas, inkas ja spordis. Kommentaaridest nii palju, et kirjanduse õpetaja pani, et alati huvitatud teemast. HIGEO õpetaja kirjutas, et ma olen dünaamiline õpilane, väga-väga positiivse hingega, kes teeb pidevaid pingutusi, et tunnis kaasa töötada ja „bravo“ hüüumärgiga. Vene keele õpetaja kirjutas, et mu ainuke hinne on 2.1 (20 palli süsteemis siis ja hindeid peaks kokku olema tegelikult mingi 5 vist), et ma kirjutan LIIGA vähe, et ma saaks väga hästi kaasa teha, kui ma viitsiks aga et ma häälduses klassi parim olen. Minuga siis lood nii, aga ülejäänud klassiga ei olda koolis üldse rahul, heideti igasugu asju ette ja ma ei tea, hinded neil ka väga head pole.

Praeguseks ma küll rohkem midagi teile rääkimiseks välja ei oska mõelda.

Ma juba ootan vaheaega, mis hakkab järgmisel reedel, sest esimesel nädalal lähen ma Šveitsi ja siis tuleb Kaisa mulle Šveitsist külla, ja siis teisel nädalal tuleb Regina siia! Muideks, Regina, mu vanemad täiega tahavad juba kohtuda suga, sest sa ju olid siiski algusversioonis see, kes siia pidi tulema. :D

Muideks, ma pean teisipäevaks oma isale mingi hea kingi välja mõtlema, kuna tal sünnipäev. PAKKUGE IDEID, aitäh!